Algus

Algatuseks olgu öeldud, et tegemist on minu isikliku nägemusega asjast, kirja panduna pea juba nädal kodus olnuna, seega faktidega see kirjatükk ei hiilga ning absoluutsele tõele samuti ei pretendeeri.

aktiivne_puhkus_logo
Idee autor: Ain www.puhkaaktiivselt.ee
Teoks tegijad: Pille, Virge, Eva, Lea, Ain, Marko, Jürgo, Raivo
Kirjutas: Pille
Kasutatud pildid: Pille, Virge, Eva, Lea, Marko, Raivo

Lasin ennast Virgel ära rääkida ühel juulikuisel üritusel, kus alpinistid, mitte matkajad ja siin on oluline vahe, napsu võtsid. Juuli lõpuks said ka lennupiletid tasku ning septembrikuisel grupi esimesel kokkusaamisel selgus, et ega ma peale Virge rohkem kedagi ei tunne.

Matkasellid oma kaasavõetud asjadega. Vasakult: Ain, Pille, Marko, Eva, Jürgo, Lea, Raivo

Meie oma kaasavõetud asjadega veel Tallinnas. Vasakult: Ain, Pille, Marko, Eva, Jürgo, Lea, Raivo. Esireas on Virge

Advertisements

Pakkimine

Selliste omal käel kokku pandud ja soodsate reiside puhul on see üks olulisemaid asju. Meie lendasime seekord Ryanairiga. Kes ei tea, siis neil on lubatud tasuta käsipagasina kaasa võtta 10 kilone suhteliselt kasinate mõõtmetega kott, ülejäänu on lisaraha eest ja ka sel on oma kaalupiirang.
Allaminevat pagasit oli meil juurde ostetud 4×15 ehk 60 kilo, seega osad seljakotid pidid saama käsipagasiks. Kogunesime lennujaama juba 2,5 tundi varem. Tõstsime asju kilokaupa ühest kotist teise ja lõpuks me soovitud kaalud ka nii saavutasime, et midagi maha jätma ei pidanud.

Mina olin üks õnnelikest käsipagasiomanikest. Proovimise käigus ei mahtunud seljakott kordagi lõdvalt sinna raamidesse. Kuna kotis olid põhiliselt riided ja magamiskott, siis oli see piisava eelneva otsastallamisega muidugi saavutatav. Matkasaapad tuli muidugi kohe jalga ajada ning fliisid-joped üksteise otsa selga toppida. Minnes polnud muide väga viga, aga katsu sa nendega pärast palavast tagasi tulla.
Igal juhul kotte me oma nelja lennu jooksul kordagi kusagil kaaluma ega mõõtma ei pidanud, seega tuleb välja, et 50+10-liitrine seljakott ON käsipagas.

Tagasilennuks võttis pakkimine aga oluliselt kauem aega ja asju liigutati juba 500 grammi kaupa nii palju ühest kotist teise, et Tallinnas ei tulnud suures kojujõudmise tuhinas enam meeldegi, kuhu mis sai ja palju seda pidi olema. Seega osad asjad hulkusid veel tükk aega veel Eestimaa peal ringi.

Lend

2013 Maroko  002Peale esimest kohvipausi ja kaasavõetud võileibu lendasime Tallinnast Frankfurt Hahni lennujaama, mis on üks pisike putka kusagil Saksamaa peal ja mil pole päris Frankfurdiga suurt midagi pistmist. Putka oli algul ka puupüsti rahvast täis, aga siis sai vist tippaeg mööda ja meil õnnestus ennast isegi toolidele istuma nihverdada.

2013 Maroko 003
Muide, mul õnnestus lennukisse nihverdada ka pambusvardad ja lendude jooksul paar kollaseid lastesokke valmis kududa. Varraste vastu ei tundnud keegi huvi, kuigi minnes tuli mul oma pealamp kotist välja otsida ning ühel lennul tundus turvtöötajale ka meie supikulp minu pagasis kahtlane.

Marrakech

DSCN7374

Hotell Ali

Hotell Ali

2013 Maroko 006

Tajine

Marrakechi jõudes oli päike kõrges taevas ja meid tervitasid õitsvad värvilised lilled ning meeldivalt kuum õhk. Kuna Maroko on viisavaba, siis sai lennujaamast ilma pikemalt passimata minema. Vastu tulnud Marokopoolne abikäsi Lahcen oli meile kenasti bussi sebinud ja viis meid natuke kaugemal asuvasse Marrakechi Ali hotelli, sest ka see lennujaam asub linnast eemal põllul. Hotell aga on mõnusasti medina (vanalinna) keskväljaku ääres.

Peale kerget sisseelamispausi oli ka õhtusöök kohaliku rahvustoiduga naabrusesolevas katuserestoranis organiseeritud. Tajine on Maroko rahvustoit, mida valmistatakse spetsiaalses savipotis. Toit haudub seal aeglaselt ning saab ääretult mahlane ja pehme. Maitselt ja väljanägemiselt tundub see eestlastele väga omane, sest meenutab meie ühepajatoitu. Lisandiks olev kuskus ei ole küll minu lemmik, aga see-eest on magusaks pakutavad puuviljad Marokos head.

2013 Maroko 008 Õhtul hakkas ka keskväljakul elu keema. Vastavalt programmile lasi matkajuht Ain meil omale meelepäraseid pähkleid ja kuivatatud puuvilju kaasa osta ning hiljem selgus, et kodutöö oli tal küll tegemata, nurga taga sai samu pähkleid 2,5 korda odavamalt. See-eest värske apelsinimahl oli väljakul küll 3 dirhamit igati väärt. See on eurodes alla 30 sendi (dirhami kurss on umbes 1:11). Eks seal ikka vett ka hulgas oli, aga maitses hästi küll. 

Öö möödus automürina ning hommikul juba imaami palvele kutsete saatel, aga juba oli mõnusalt soe ning see jäi meid loomulikult saatma reisi lõpuni.

Imlil

2013 Maroko 0092013 Maroko 0102013 Maroko  1559. oktoobri hommikul sõidutas Lahcen ehk onku meid bussiga 60 km kaugusel olevasse Imlili külla ning paigutas enda juurde. Koha nimi on Dar Adous ja otsinguga on igasugu info leitav.
Imlil on väike küla Kõrg-Atlase mäestikus, umbes 1740 meetrit üle merepinna. Interneti andmetel algab 90% Jebel Toubkali (Põhja-Aafrika kõrgeim mägi) matku siit. Jälle sõime ja jõime kõrvale megamagusat piparmünditeed, mis on Maroko rahvusjook ja mida kutsutakse berberi viskiks (kui keegi guugeldada tahab, siis Berber whiskey). Serveeritakse seda plekk-kannuga ning imepisikestest klaasidest.

Siis läksime külatuurile, mille üllamaks eesmärgiks oli osta 4 ballooni gaasi, sest matkal tehakse ikka süüa priimusel, aga gaasi lennukisse jällegi ei lubata, nii et Eestist kaasas meil seda ei olnud. Ka tegime juba teist korda ühe päeva jooksul tutvust argaaniaõliga, teel Imlili vedas Lahcen meid loomulikult ühest sellisest turistilõksust läbi.

Argaaniaõli on oma omadustelt hüper-super asi. Kasutatakse nii toiduks kui ka kosmeetikatööstuses. Argaaniaõli tehakse argaaniapuu viljadest, mis tänapäeval on suure tõenäosusega korjatud otse puult, aga varasemal ajal kasutati ka kitsede seedetraktist läbikäinud vilju. Viljad jahvatatakse ja õli pressitakse välja. Kitsi puude otsas me muide nägime ka hiljem oma silmaga.
2013 Maroko 0112013 Maroko 012
Minul eelnevad teadmised sellest imeõlist puudusid, aga prooviks sai seda siiski kaasa ostetud. Kui osutubki hüper-superlahedaks, tuleb Marokosse tagasi minna.

Õhtul tegime enne magamaminekut veel külas ja selle kohal olevatel küngastel väikese jalutuskäigu. Ikka aklimatiseerumise eesmärgil, sest liikumine aitab organismil paremini vähemaks jääva hapnikuga õhus harjuda. Ain jagas õhtul ka kõigile matkatoidu kotid laiali, mina sain juba esimese! õhtu makaronid ja mingi hilisema lõunase supi. Õhtul pugesime vooditesse ja teki alla nagu õiged eurooplased kunagi.

2013 Maroko 0213

2013 Maroko  224

Vasakult: meie võõrustaja Lahcen, Virge, Lea, Ain, Raivo, Eva, Pille, Jürgo ja ees foto autor Marko õhtul Dar Adous katusel.

Sünnipäev

2013 Maroko 014aEsimest korda 36 aasta jooksul juhtus nii, et ma olin sünnipäeval reisil. Magasin öösel ja ärkasin iga krõpsu peale üles. Ärkasin ka selle peale, kui Virge toast välja hiilis, aga sellele kohe järgnev kassikontsert, vabandust sünnipäevalaul, tuli siiski meeldiva üllatusena. Ei osanud oodata ja tegelikult pole siiani keegi mind ka kunagi üles laulnud. Suure tahvli eesti šokolaadi sai ka ning kas kallistusi ka sai, minu unine pea praegu enam ei mäleta. Igal juhul tähelepanu jagus õhtuni, enne levist väljaminekut õnnestus ka paar sõnumit telefoni püüda, ning šokolaadi panime koos kodust kaasa võetud Jägermeistriga päeva jooksul nahka. Oli meeliülendav päev see matka esimene päev.

Tacheddirt

2013 Maroko 015 2013 Maroko  016 Matka esimese päeva hommikul tegime onku onni juures grupipildi ja ronisime juba eilsest tuttavat teed pidi küla taha mäkke. Edasi kasutan kohanimede ja kõrguste kirjutamiseks juba võõrast materjali, nii et valeinfo korral võib näiteks süüdistada meie grupi kroonikut Raivot või siis minu puudulikku võõra materjali mõistmise oskust.

2013 Maroko 017

Kaasas oli meil kaks 4-inimese telki.

Igal juhul peale mõningast ronimist täiesti mägimatka moodi maastikul jõudsime Tizi Tamatert kurule (2280m) ja sealt edasi algas asfalttee. Oli palav ja suhteliselt nüri astumine, aga enamik kasutas seda aega juba üksteisega tutvumiseks.

Lõunaks olime Tacheddirt küla juures telkimisplatsil. Kuna kõik ei kepsutanud rõõmust (Markol oli kõhuhäda ja Eva ei tundnud ennast mägedes suure seljakotiga hästi), otsustati ööseks paigale jääda ning ühtlasi telke ja nende püstisaamist testida. Ülevalpool poleks olnud ka vett ja kogu õhtul ning hommikul vajaminev oleks tulnud praegusest punktist kaasa tassida. Aga me teadsime seda ette ja mul oli selleks Eestist isegi üks 2-liitrine veekott kaasas. Ei läinud tarvis.

Omar

2013 Maroko 018

2013 Maroko 019

Marocco

Meie armas muul Donks kurul.

Muulakaupleja Omar seisis laia naeratuse saatel sealsamas telkimisplatsil. Eva kasutas juhust ja sebis algul endale, aga tegelikult meile kõigile, neljaks järgnevaks matkapäevaks 200 dirhami eest päev Donksi (kes tegelikult on muul). Omar ise teatas, et ta elab külas koolimaja taga ning tuldagu talle õhtul külla. Pakub täiesti tasuta Berberi viskit :p Soovitas veel otse läbi oru tulla, sest küllaviiv asfalttee läks mööda mäenõlva ringiga.

Kuna õhtu oli tõesti alles poisike, otsustasimegi Omari sealt külast üles otsida. Raivo, Eva ja Lea hakkasid mööda teed minema, mina, Ain, Virge ja Jürgo proovisime seda orust otse läbiminevat rada leida. Aega läks, aga lõpuks me igal juhul üle jõe saime ja külas pool nõlval olime. Mööda teed tulija keerasid enne küla tagasi, nii et olime neljakesi.

Vahepeal kiskus külas majade vahel juba üsna kõhedaks, sest igasugu meie jaoks umbkeelset kaadrit riputas ennast sappa. Marokos on ju koolides esimeseks võõrkeeleks prantsuse keel ja seda meist keegi ei mõiganud. Lõpuks aga leidsime me ka koolimaja ja juba selle taga mäekünkal lehvitaski Omar. Viiski oma koju ja pakkuski teed, kohe kaks kannu. Ja oli tal seal ka mingi sugulane, kes tonkas täitsa hästi inglise keelt, vahtis TELEKAST jalgpalli ning teadis Eestit küll, sest homme mängivat Eesti Türgiga, mis oli muide täiesti õige.

Elamus oli aga ehe. Omari kodu oli pisipisike, kujutas endast kööki ja tuba. Toa ühes seinas oli kapp telekaga, teises nurgas madratsikuhi. Ööseks visatakse need maha ja kogu pere magab tõenäoliselt seal. Omaril oli kodus ka 2-kuune pisike tüdrukuke.

Tee joodud ja jutud räägitud, juhatas Omar meile asfaltteeotsa kätte, aga ega siis kõik sellest hooli. Meie Ainiga otsustasime ka tagasi telkide juurde otse läbi oru minna, aga kahjuks tulime liiga oru otsa välja ja õiget rada ei leidnudki. Lõpuks tuli lihtsalt mööda kohalike põlluservi üles ronida ja midagi muud (ehk kiiremini) ei saanudki, kui naha mõnusalt soojaks ja natuke sibulapealseid makaronide kõrvale leidsime kellegi põllult ka.

Õhtul käis keegi kohalik maksukoguja telkimise eest raha küsimas ja pissimaja ust lukust lahti ei teinudki, kuigi lubas. Nii pidime pissimaja taga pissima. Hommikul kell 8 oli aga Omar koos veel ühe Omari ja Donksiga ilusti kohal. (Muul antakse kaasa ikka koos muulaajajaga).

Esimene tõsisem kuru

2013 Maroko 020

2013 Maroko 025

Mina ja telefon. Sain kätte oma sünnipäevaõnnitlused.

2013 Maroko 0242013 Maroko 023

2013 Maroko 026 (1)

Siin ei pidavat madusid olema 😀

Hommikul ladusime kõik rasked asjad ja mõlemad telgid Aini 110-liitrisesse seljakotti ja andsime Donksi selga, sest kokku oli lepitud 1 kott, keegi ei öelnud et see on pisike roosa ja naisterahva oma.

Algas päris julm tõus Tizi Likemt kurule (3555m). Saba venis pikaks, jutt õnneks veeres ja astumine oli nauditav. Viimased 100 meetrit tundusid mulle siiski rasked ja megapikad, aga üles me kõik saime ja seal ootas ka esimene kuruõlu. Üleval oli jällegi natuke levi ja ma sain mulle saadetud 12 sünnipäevasõnumit ilusti kätte. Aitäh teile, sõbrad! Oli fantastiline! Edasi läks Ain Donksiga alla orgu suppi keetma ning ma tatsasin varsti talle järele, et vaadata, kas ta ikka oskab seda teha. Vee leidmisega oli natuke probleeme olnud, sest vihmaga on sel aastal kehvad lood. Supp aga juba kees ning mulle jäi ainult suitsuvorsti tükeldamine. Muide, edaspidi sain nii vorsti kui juustu tükeldada veel ja veel.

Ja ka kurult alla said kõik ning supp söödud ning edasi enam laskumine nii järsk ei olnud, tuli ainult natuke ümber mäe  minna. Enne kohal jõudmist märkasin aga raja ääres madu, kuigi siin ei pidavat neid olema. Ta küll eriti poseerida ei tahtnud, aga pildi ikka sai.

Pisikese küla nimi oli Azib Likemt, mille alt läks mööda mõnus ojake ning isegi mina hüppasin rõõmsalt sinna kohe sisse. Küll pesu seljas, aga kohalikud (Donksi Omar oli omale veel sõpru laagrisse kaasa võtnud) olid selle peale siiski ennast lamamisasendist üles ajanud. Vesi oli ülimõnud, aga kuuldud info kohalike huvist natuke häiris mind ning edaspidi otsustasin madalamat profiili hoida. Mine sa neid kohalikke tea.

Õhtune kissell aga maitses hästi ja jalg oli all makaron, sest matkatud oli 6 tundi ja käidud kilomeeter üles ja teist samapalju alla. Oli olnud üsna raske ja emotsiooniderohke päev. Õhtust möla see siiski meie telgis kõigil maha ei võtnud.

Külalistemaja

2013 Maroko 027

2013 Maroko  029

Kurul. Toubkal paistab.

2013 Maroko 0282013 Maroko 030Teine öö telgis oli külm, mille peale ajasin omale öösel isegi fliisi selga. Hommikul oligi muulapabul „golfiväljakul“ jääs ja kraad näitas -1.

Sellest päevast ma suurt midagi ei mäleta. Ilm oli igal juhul ilus ja soe ning vaated maalilised. Jooksime jälle üle ühe kuru (Tizi Ououraine, 3120m) ja õhtuks jõudsime Amzouzart külla (1780 m), kus Ainil oli mingi tuttav onn juba valmis vaadatud. Saime jälle magusat teed ja saia, käia dušši all pesemas ja magada toas madratsitel. Õhtul sai tehtud esimesed kaardimängud ja kuigi uni oli kallal, sai endiselt poole ööni lällatud. Sirgel maal harjunud inimeste jalad olid peale teist päeva laskumist üsna makaronid ja istuma jäädes ka kanged.

Kuna majaperemees rääkis ainult prantsuse keelt, oli ka väike arusaamatus. Nimelt tellisime hommikuks kaheksaks omletti, aga see toodi kohale juba õhtul kell 8. Saatsime tagasi, aga selle peale sõime raudselt hommikul sama omletti, aga soojendatult. Igal juhul mõnusalt lõuga läikima võtvalt rasvane oli. Soojana käras küll, aga külmana juba … nojah.

Sandaalid

2013 Maroko 0312013 Maroko 0332013 Maroko 0322013 Maroko 0342013 Maroko 034a2013 Maroko 035Niisiis algas neljas matkapäev Amzouzart´is, millele otsa tuleb veel teine küla ja majade vahelt ning asfaldilt uuesti mägedesse väljajõudmine võttis omajagu aega. Siin ja seal kasvasid külatänavate ääres meie põldmarja moodi okkalised tihedad põõsad, mille marjad olid kõvad, mustad ja magusad. Neid sai võimalusel korjatud ja põske pistetud. Kõlbas süüa ja kõik sööjad on siiani elus ka.

Virge ja Raivo korjasid külatänava servast kaasa ka kaktusevilju, mis said esimese puhkepausi ajal kogu grupiga nahka pistetud. Okkad jäid küll Virge mütsi ja sõrme ning lõpuks jõudsid ka varbasse, aga muidu jäid ka peale seda kõik ellu.

Lõunaks jõudsime Ifni järve (2295 m) äärde. Gruppijuht Ain väitis, et sinna ujuma ei tohi minna ja viitas mingitele keelusiltidele. Ühtegi silti igal juhul järve ääres näha ei olnud, aga asi oli tõenäoliselt rahvuspargis, mille territooriumil me tegelikult viibisime. Jätsime toimkonna poisid suppi keetma ning läksime järve lähemalt uurima. Ok, kallas oli kangesti moreenine, nii et arvasime, et ehk seepärast ei tohi vette ronida, et ei saa sealt pärast välja. Muidu aga oli vesi täitsa soe ja järves ujusid isegi kalad. Hiljem selgus, et seal ikka ujuti küll ja ei juhtunud tõesti midagi. Mina pistsin aga lihtsalt varbad likku, sest jalad saabaste sees higistasid tohutult. Oli tuulevaikne ja oru põhjas megakuum.

Jürgo oli matka algusest peale käinud sandaalides. Kuna Virge saapatald oli kahtlane, siis oli ka tema juba sandaale proovinud. Seal järve ääres jõudis järg ka minu kätte ning see oli selle päeva kui mitte kogu matka parim otsus. Edasi minnes oli endiselt megakuum, nii et jalad isegi läbi sandaalitalla tundsid tuliseid kive. Samas jalg muutus imekergeks ja selle peale räägitigi, et kilo jala otsast võrdub 7 kilo kotist. Igal juhul kui suudad sirgjoonelist liikumist hoida, on sandaalidega täiesti võimalik kivisel maastikul ja seljakotiga liikuda. Kirjeldasin tol õhtul igat sammu ülivõrdes, kuid lubasin samas, et sandaalidele kui matkajalatsitele reklaami ei tee. Aga mul ongi Eesti oma Omakinga sandaalid, mis ei ole matkajalatsid, nii et ärge siis seda osa puhta kullana võtke.

Kividisko

2013 Maroko  0372013 Maroko 038Kuna jalg oli tõesti kerge ja eufooria suur, siis otsustasime Ainiga teel laagrisse viimast puhkepausi mitte teha (meil oli korralikult iga 40-50 minuti järel puhkamise ja grupi kokkkorjamise paus) ja viimsed 10 minutit laagriplatsile ära minna. Hiljem kuulsin, et kuigi sel osal, kus mina ees kõndisin, olid tuurad, siis igal pool neid polnud ja osa gruppi oli pidanud tõusul natuke ohtlikke manöövreid teostama. Neljanda matkapäeva õhtuks olime jälle 2860 meetri kõrgusel ehk päeva tõusu kogunes üle kilomeetri.

Seekord olime toimkonnas meie Virgega. Olgu öeldud, et nädala jooksul tuli ühel toimkonnal etteantud toiduained ära keeta umbes-täpselt neli korda. Makaronide sisse olid pugenud mingid pisikesed musta putukad, kes sealt seest vette sattudes välja ujusid ja nii me neid oma õhtusöögist ühekaupa saime välja nokkida. Valasime neile tomatipasta peale ja mingit gurmeerooga ei saanud, aga tundub, et ka putukasurma keegi ei surnud.

2013 Maroko 036Aga see õhtu lõppes imelise kividiskoga. Laagriplatsi ääres oli mõnus suur, istumiseks ja tantsimiseks igati sobiv, kivi. Taevas oli selge ning tähine, peaaegu täiskuu valgustas ümberringi kõrguvaid mägesid, imeline. Nii et enne paari tantsuringi lihtsalt istusin ja imesin endasse seda kaunist vaadet. Oli üks matk ilusamaid hetki. Sealsamas tuli ka mõte Toubkali tipus paar rahvuslikku tantsusammu teha.

Kusjuures päris üksi me siiski ei olnud. Peale tantsu, kui oli juba päris öö ja meie telgis, tulid mäest alla kaks taskulampidega inimest. Käisid korra meie telkide vahel ja läksid alla edasi. Päris kõhe oli.

Üle 4000

2013 Maroko 039

Kohe jõuame kurule.

2013 Maroko 0402013 Maroko 0412013 Maroko 043

2013 Maroko 0422013 Maroko 0442013 Maroko 045Viienda päeva hommikune ehk meie toimkond jäi päiksetõusu aega ja see on mägedes tõeliselt nauditav. Peale ebaõnnestunud pudrukeetmist panime aga sandaalid jälle jalga ja jooksime algatuseks üle Tizi Ouanoums kuru (3680), mis teeb jälle 800 meetri tõusu praepannil. Laskumine oli suhteliselt lauge, nii et jalgade äraväänamist ei olnud karta, aga sandaalist läbijooksvad peenikese kivid võtsid siiski tallad natuke hellaks.

Tagasi all olime jõudnud teelahkmele, kus Lea ja Eva saadeti koos meie kalli Donksiga Toubkali baaslaagrisse ja ülejäänud läksid paremat kätt asuvaid meie jaoks esimesi neljatuhandesi tippe vallutama. Enne tegime veel viimased grupipildid, keetsime suppi ja jätsime suured seljakotid ennast ühe suure kivi najale ootama. Mina jätsin endiselt sandaalid jalga, aga saapad olid juba tipukotis.

Tõus tundus raske. Mingil hetkel vahetasin sandaalid saabaste vastu, siis jätsin need kuhugi kivi varju ootama ja siis jätsime ka matkakepid maha, sest tuli natuke mööda kaljut ronida. Mõnele meeldis, aga fakt on see, et hingamisrütmi ajas see sassi ning katsu sa seda nii kõrgel enam kiiresti paika tagasi saada, kui mingit sportlikku vormi all ei ole. Nii läksid tugevamad eest ja nõrgemad lonkisid järel, aga tuju oli hea ja Ras ( 4083m) tippu me kõik muidugi jõudsime.

Algul oli tunne, et rohkem küll ei viitsi, aga teine tipp oli ainult natuke mööda kruusahunnikut alla joosta ning järgmisele hunnikule üles ronida, nii et tasus proovimist ning Timezguida tipp (4089m) tuli ka üllatavalt lihtsalt. Seal oli juba tuju ülevam ja sai rohkem vaadatud ja pildistatud ja tipuõlu oli muidugi ka.

Alla aga pidime ikkagi jooksma, et enne pimedat ise ka Toubkali baaslaagrisse jõuda (3210m). Kuna kõik see oli kokku olnud üks paras sport, oli minul keps õhtuks jälle nõrk ja mingit naerutuju ei olnud. Õnneks ootasid laagris ees Eva ja Lea kisselliga. Toas sai sooja ja tuju läks natuke paremaks. Seal saab ööbida odavamalt oma telgis või natukese raha eest siseruumides. Sees sooja nautida aga võivad kõik. Tol õhtul oli laagris megapalju rahvast, tänu millele olid näiteks kahe vetsu sabad nii pikad, et lase või enne püksi, kui sinu kord kätte jõuab. See-eest õnnestus küll jaheda veega aga siiski natuke pesta. See on oluline ära märkida, sest pesemisvõimalus matkal tundub vähemalt minu tutvusringkonnas olevat suur küsimus.

Toubkal

2013 Maroko 0462013 Maroko 0472013 Maroko 0482013 Maroko 049Kuues päev oli tipupäev ja see oli üldse üks ulmepäev. Kui lõpuks kodinad kokku ja nõlvale saime, tuli enamik rahvast juba rõõmsate nägudega meile vastu. Eesseisev pea kilomeeter tõusu tekitab alati natuke kõhedust. Tõus iseenesest oli aga lihtne. Mina sain mingil hetkel, kui vaated olid juba lummavad ja ma neid üksi käies vahtida otsustasin, isegi õigele hingamisele pihta ja nii neid vaateid kaua privaatselt nautida ei õnnestunudki, enne tuli lihtsalt tipp ette.

Ilm oli imeliselt soe ja tuulevaikne. Juust, vorst ja tipunaps tegid tuju hämmastavalt meeleolukaks ja nii see aeg läks. Mingil hetkel olime ainsad tipus, siis jooksid üles veel kaks ameerika tudengit, ja siis lõpuks meenus kividiskol tehtud plaan tipus natuke rahvatantsu lüüa. Valik tehti alles kohapeal ning valituks osutus perekonnavalss. Kuna kõik meie neli noormeest ei olnudki tantsujalad, tuli ameeriklased kampa võtta. Aga nii sai jällegi kogu see pull üles filmitud. Tantsida aga oli naljakas. Katsu sa ikka natuke pehme jalaga 4000 meetri kõrgusel kivide otsas tantsu lüüa ja taustaks veel laulda ka. Ja kui juba laulmiseks läks, proovisime veel Kungla rahvast ka. Eestlane ON laulurahvas!

Laskumisel tuli mõte, et jääks õige Evale, kes ei olnud kõige kiirem mäest alla kõndija, seltsiks ja tuleks kõik koos. Raivo läks vasakule ehk veel üht 4000 vallutama ja poisid said omas tempos alla ära minna. Meie aga võtsime üles kõik pähetulevad viisijupid ja samm läks selle peale nii aeglaseks, et vahepeal pidi hoopis Eva meid järele ootama. Lõpuks võttis allatulek võttis vaata et sama kaua aega, kui üles minek, aga meie kisa kostis nii kaugele, et keegi ei pidanud meie kaotsimineku pärast ka muretsema.

Seiklus Imlilis

2013 Maroko 050Ega seal mäes enam midagi passida ei olnud, pakkisime seitsmenda päeva hommikul asjad ja tatsasime alla. Kohalikud lambapidustused külades olid juba täies hoos, meestel ilusad valged hõlstid seljas, naistel värvilised, lastel jalas uus valge toss. Aga allatulek on allatulek või hobusel on ikka kodu poole samm kiirem, nii et tagasi olime juba poolest päevast. Ja üle pesupesemise ja molutamise polnud suurt midagi teha.

Kuna õhtusööki lubati alles kell 8 ning sinna oli üüratult palju aega, läksime kõik taaskord küla peale kolama. Algul läksime Eva ja Virgega küla läbivat asfaltteed mööda üles, aga seal ei toimunud midagi, siis tulime alla ja kuna ka seal ei toimunud midagi, otsustasime pöörata teelt ära vasakule. Algus oli lootustandev, hotellid ja autod. Veel kord vasakule keeramine oli endiselt lootusrikas, paremal olid kreekapähklisalud ning vasemal küll tühjad hotellid, aga elu ikkagi. Loogika ütleb, et kui keerata veel kord vasakule peaks ju alguses tagasi olema, aga võta näpust. Läbi mingite tagaaedade ja põlluvahede jõudsime jõe äärde, seal oli märgata liikumist. Saime üle, ronisime veel ülespoole, leidsime ühe päris laia ja käidava inimesi täis tee … aga pöörasime millegipärast vasaku asemel paremale. 2013 Maroko 051

Mingil hetkel hakkas tunduma, et asfalttee ei saa ometi nii kõrgel olla, sest me muudkui kõndisime ülespoole. Siis hakkas juba hämarduma ja siis sattusime otse noorte poiste mingi lambapeo rituaali sisse. Poisid jooksid ees ja taga ajas neid üsna tõetruu musta lamba kostüümis tegelane. Oli ka üks küüruga naiseks riietunud tegelane ja kindlasti keegi veel, keda me ei märganud, sest meid tabas … PAANIKA! Kõik jooksis ja jooksime ka. Ei saanud aru, kas see jõuk on sõbralik või kuidagi kurjalt meelestatud. Ikkagi valged naised üksi kusagil Aafrikas ja nad ei tea, kus nad on ehk on eksinud. Püüdsime teed küsida, aga üks näitas ühte, teine teise suunda. Püüdsime eest ära joosta, aga ei õnnestunud. Kui lõpuks võsast välja nõlvale saime, oli juba peaaegu pime. Olime päris kõrgel, igal pool mäed ja orud ja telefonimastid, ei saanud aru, kus me oleme või kus võiks olla ja paanika jätkus.

2013 Maroko 053Siis saime aga jutule ühe kitsekestega toimetava neiuga, kes mõistis muret, vedas meid uuesti poistekamba juurde ja hankis sealt meile ühe noormehe. Jama oli see, et me ei suutnud talle vastata, kus hotellis me elame. Telefone meil polnud, mõnd visiitkaarti ammugi mitte. Inimene ka ei õpi. Seega läksime tegelikult üsna täpselt kogu meie tuldud teed tagasi, mida oli üsna palju. Õues oli juba pime ja kui lõpus suhteliselt sealtsamast, küla altotsast, kust enne vasakule keeramine, asfaldile jõudsime. Virge tänukalli peale oli kuti näos kerge kohmetus, aga lõime meiegi patsu ja tulime käest kinni hoides oma onni poole edasi, sest millegipärast kõik ei olnud kindlad, et see just ülesmäge jääb ja me tõesti pääsenud oleme. Ja kuna meil ei olnud ka kella, polnud meil mingit aimu, palju me nüüd õhtusöögile hiljaks jääme ja kas teised on ka mures.

Hiljaks me kusjuures ei jäänud, jõudsime just õigel ajal, nii et Virge sai kohe hakata kõigile läätsesuppi jagama. Muretsenud ei olnud keegi. Meile oli see aga selle igava päeva teravaim elamus, millest andis veel tükk aega elavalt rääkida. Selle peale oleks õhtul ka ühe napsu võtnud, aga mida ei olnud, oli loomulikult naps. Pilte me oma seiklusest muidugi ei teinud, nii et kes usub, see usub.

Virge saapad

2013 Maroko 0522013 Maroko 052a
Nii juhtub, kui ausat tööd teinud natuke irvakil matkasaapa nina jääb kodus kinni liimimata. Kivid on Atlases riukalikud, uuristavad-uuristvad ja ühel päeval ongi saapa tald täiesti lahti. Need saapad jäidki Imlili Lahceni juurde.

Bussis

2013 Maroko 054

2013 Maroko 056

2013 Maroko 055Et kuidagi oma kolme viimast Marokos viibimise päeva sisukalt täita, rentisime bussi. No aga kas bussis saab midagi sisukat juhtuda? Ja ei juhtunudki. Muidugi sõit üle kuru oli päris võimas, peale seda ootas ees ainult sile maa. Mingit plaani meil ei olnud, lihtsalt oli eesmärk jõuda millalgi ka ookeani äärde. Vaadata ja pildistada polnud suur midagi, enamjaolt igav liiv ja tühi väli.

Ainuke esimese päeva elamusmoment tekkis siis, kui inimesed tahtsid lõuna ajal süüa ja soovitavalt kohalikku toitu. Pühade puhul oli kõik mõeldav muidugi kinni. Õnneks abivalmis kohalikud juhatasid bussijuhi The Palace Hotel « RIAD HIDA » kodulehe andmetel külas Souss, mis on omakorda 45 km kaugusel Taroudantist. See oli tõesti oaas keset kõrbe. Imeuhke aiaga veel uhkem palee. Kauplesime toidu hinna paika ja siis oli pool tundi aega aiaga tutvuda. Tegime ilupilte :p Linnud sädistasid, oli soe ja paljajalu olla ülimõnus.

2013 Maroko 056aToit oli kohalik: salat, tagijne, puuvili, kõik oli viisakas ja väga maitsev. Pärast kõigil tuju hea ja selle peale saatsime Aini meile külatänavalt banaani ostma. Oli samuti hea.

2013 Maroko 057Taroudanti jõudsime paar tundi enne päikeseloojangut. Algatuseks leidsime Medina aia tagant jäätisemüüja, kes müüs meile 1 dirhami eest jäätist, aga sai ka poole eest. Jäätis oli külm, aga maitset, millest see tehtud oleks võinud olla, ei olnud küll võimalik määrata.

Bussijuhil leidus seal linnas mingi sõber, kes pidi meile ööbimiskoha sebima. Näitaski üht 30-raha/nägu korterit, mis meie hindamiskomisjonile isegi sobis, aga kesklinnast oli see kaugel ja kuna oli kohe pimedaks minemas, siis leiti, et tundmatus linnas üksi ja palju niikuinii ei kola ja korterisse lihtsalt magama kobida on ka natuke narr, nii et sõidame hoopis ära Agadiri. Saatsime pettunud sõbra jälle minema ja pimedas olimegi kusagil Agadiri äärelinnas.

Hindamiskomisjonil läks seekord hotelli leidmisega päris kaua aega. Mis oli täis ja mis pühade puhul hoopis kinni. Igal juhul mingi urka me leidsime. Näiteks pesta sai passi ettenäitamisel ühe dušši all korrus allpool, pissimise ja hambapesukoht oli küll samal korrusel, aga seal ümber liikus igasugu kahtlast ainult alukate väel meeskontingenti. Kaheinimesevoodil, mille Virgega võitsime, oli aga täitsa ok, tekk oli soe ja padi Aafrikale omaselt kivikõva.

2013 Maroko 058Loomulikult tahavad inimesed õhtul ka veel süüa. Nagu ikka leiti keegi, kes teadis kedagi ja tegi hotelli baari või misiganes koht see oli, lahti. Saime jällegi 30 raha eest lõpmatult saia, magusat teed, mis oli igaühel oma kannus ja suhkrukangid anti kõrvale kaasa. Lisaks sai igaüks oma omleti oma pannil. Omlett oli hea, aga ikkagi oli see õhtusöök muigamavõttev elamus.

Veel enne magamaminekut hääletasime ei tea kust üles kerkinud plaani minna Massa loodusparki maha. No kellel neid siile ikka tarvis näha on ja kas seal meie rändlinde parajasti on, ei teadud ka keegi. Massa peaks olema mingi roheline meie Matsalu moodi koht, kus Agadiris peatuvad turismigrupid pidid suisa terve päeva veetma.

Agadir-Essaouira

2013 Maroko 059

Rahavahetusautomaat

Rahavahetusautomaat

2013 Maroko 0612013 Maroko 062

2013 Maroko 063

Essaouira

Essaouira rand

Hommikul pistsime nahka oma seekord 20-rahase moosisaia ning tee ja suundusime lõpuks ometi ookeani äärde. Ilm oli pilves ja sooja oli 24 kraadi. Ometi oli ookean mõnusalt soe ja lainetes hullamine tuletas igale keharakule lapsepõlve meelde.Pärast läksime hea tujuga kohvikusse lõpuks ometi head kohvi jooma. Peale seda uurisime ühes lahtiolevas turistipoes veinipudeleid ja hindasime need liiga kalliks, olid täiesti Eesti hinnaga, aga kes siis kohe hommikul veini peale mõtleb, onju, ning lisaks lootsime kusagilt ikka osavamalt saada. Aga vana matkatarkus ütleb, et mis silma jääb ja meeldib, see kohe kotti! Rohkem me sel päeval veinipoode ei näinud.

Ka Agadiri suurt ei näinud. Rannast vaadatuna tundusid seal olevat ainult hotellid, küll uhked, võrreldes varasemate piirkondadega. Kuidas seal öömelu oli või mis päeval tehti, jäi nägemata. Sõitsime hoopis Essaouira poole edasi.Ookeaniäärne tee oli muidugi täis imelisi vaateid. Laine olid suured ja kõikvõimalikud kohad täis lainesurfareid, mis tekitas ka meie seltskonnal mõtte asi järele proovida.

Siis keeras tee rannast eemale, orgude vahel olid banaaniistandused ja lõpuks jäi silma ka üks liivadüün, mida olime juba mõnda aega otsinud. Hullasime seal tükk aga ja mõnuga.

Järgmisena jõudsime Arganiapuude piirkonda ja kus on argaaniapuud, on muidugi ka kitsed puu otsas ning meil jälle buss tee ääres ja huvilised pildistavad. Kohati oli tunne, et me sellise peatuste tempoga Essaouirasse ei jõuagi, aga näe, jõudime!

Essaouira on mõnus väike ajaloohõnguline sadamalinnake Vaikse ookeani rannikul. Mõnusalt pisike, et jala igale poole saada: nii poodi, vanalinna, sadamasse kui ka hotelli. Seadsime ennast mõnusalt sisse, sõime mingis urkas kana ja friikartuleid, sest lambapühad kestsid veel ning näiteks kalasöögikoht oli üldse kinni ning läksime randa ujuma. Vesi oli natuke külmem kui Agadiris, aga lained suuremad. Oli mõnus.

Rannakohvikust sai veini ja kooki, aga see tegi vist liiga uniseks, sest vaatamata varasele ajale keegi linna kohalikku ööelu uurima minna ei viitsinud.

Surfama

Essaouira tänaval

Essaouira sadam Maroc

EssaoiuraViimase puhkusepäeva põhieesmärk oli natuke Essaouira linna vaadata ja proovida lainesurfi. Oli kusjuures mõnusalt tegus päev. Jooksime hommikul, enne plaanitud surfitundi, läbi linna põhilised vaatamisväärsused, aga rannas ütles instruktor, et lained on veel liiga väiksed ning tuldagu tunni aja pärast tagasi. Selle tunni sisustasin šopates ehk ka selle asja sai kiiresti tehtud. Kuna nälg hakkas silmanägemist võtma, hammustasin ka 6 raha eest kohalikke pannkooke( kreppe) šokolaadiga. See oli hea mõte, sest muidu poleks surfata jaksanud. See on päris tükk mässamast.

Surf oli aga võimas. Saime kalipsod ja lauad ning kaks instruktorit, tegime natuke kuiva trenni ja läksime vette harjutama. Mina enne pihta ei saanudki, kui instruktoripoiss mu laua nina õigel hetkel üles tõstis ja laua lahti lasi. Siis sain esimese pika sõidu, küll põlvili. No ja püsti mina ei saanudki, põlvili sõitu aga sai veelgi. Tegelikult kui sa juba lainele peale saad, on aega ennast sättida küll. Ma ei tea, miks ma seda ei teinud 😀 Mõned teised said sellega paremini hakkama. Adrenaliin igal juhul möllas ja oli kahju, kui meie võetud tund aega läbi sai. Ja see maksis kõigest 125 dirhamit. Tasub tagasi minna. Minu lihased olid küll mässamisest väsinud, aga kõik näisid rahul ja õnnelikud.

Hammam

Hammam Essaouiras

Kõik lähevad hammami

Enne koju minekut oli meil Aini soovitusel plaan ennast kohalikus hammamis puhtaks pesta. Ei tasu umbkeelsena umbkeelsete kohalike hulka ronida ütlen ma. Piletid me igal juhul saime, eesruumis vaatasime vargsi, mis kohalikud teevad, koorisime nende eeskujul ennast paljaks ja suundusime pesuruumi. Kottide oma selja taha riiulisse panemise eest küsis üks vanem paksude pilliklaasidega garderoobitädi raha. Pakkisime selle peale oma 4 kotti kahte kokku.

Kuna me polnud varem sellises kohas käinud, võtsime ennast hämara siniste seinte ja võlvlaega koopa seina äärde rivvi ja vaatasime jälle, mida teise teevad. Pesid. Siis tulid meie tädid ja käskisid meil ennast puhtaks pesta. Kuna me silmnähtavalt vedu ei võtnud, võtsid tädid juhtimise üle ja käskisid meil nuustikud ja šampoon nende kätte anda. Meil polnud. Hämming. Aga raha eest saab kõike ja nii seep ning šampoon organiseeriti. Ja puhtaks meid küüriti ning lõpuks ka suure kohalikus keeles arutelu üle ka üle silitati. Mingit korralikku massaaži nagu meestele tehakse, naised vist sealmaal ei saa. Meie hoidsime endiselt seina ligi ja olime tõenäoliselt ülikoomilised.

Essaouira

Naised tulevad hammamist

Enne kui välja saime, hüppas paksude prilliklaasidega garderoobitädi meile teele ette ning kohaliku tüdruku tõlke abil meilt ka raha sisse kooriti. Tundub, et see oli nii meile kui neile päevasündmus.
Ja siis tulid poisid ning rääkisid, et nende elamus oli hoopis midagi muud. Võttis ohkama, naerma ja muigama. Igal juhul elevust jätkus bussis veel tunniks. Tegelikult peaks sellest loost siin keegi teine kirjutama. Minu lugu ei tundu kindlasti nii ehe ja naljakas, kui see situatsioon tegelikult oli. Teagi, kas teistele nüüd mitte soovitada või on mõnel teisel päeval seal mõni teine lugu 😀

Marrakech

2013 Maroko 069 (1)

2013 Maroko 069 (2)Edasi ei juhtunudki enam midagi. Ilus suur ja lai asfaltee viis meid Marrakechi. Esimest korda julges bussijuht bussi ka üle kiiremini kui 80 km/h tunnis lippama lasta ja õhtuks olid viimased 167 kilomeetrit läbitud. Vaadata polnud enam midagi ja ma täiesti teadlikult ka pildistasin seda, et midagi pole pildistada. Jälle igav liiv ja tühi väli ehk kõrb.

Marrakechi jõudsime jälle pimedas. Onku oli meil vastas ja paigutas meid seekord hotelli Farouk. Söök oli organiseeritud. Pistsime oma kana nahka ja läksime linna ööelu vaatama. Näha midagi ei olnud, aga smuugeldasime ennast mingisse kahtlasesse klubise sisse. Seal pakuti 50 dirhami eest vähemalt mingeid päris kokteile. Pidi ka bänd esinema hakkama ja peale koksi tundus see urgas juba päris tore, aga ikka otsustati peagi hotelli tagasi minna. Natuke viskit, natuke täiskuud ja viimane õhtu reisil.

Ja meie viimane päev Marokos

2013 Maroko 070 (3)
2013 Maroko 070 (4)
2013 Maroko 070 (1)Virgel oli sünnipäev. Mind hommikul voodist välja ei aetudki, teise lihtsalt tungisid tuppa laulma ja laul oli juba kõvasti parem, kui minule laulmise hommikul. Silmnähtavalt oli vahepeal harjutud ja harjutatud. Olin eelmisel päeval hankinud kaardi ja sinna sisse oli Lea nii ilusad soovid kirjutanud, et hakka või nutma. Minul olid kaasas lagritsakommid, mille nüüd ka kiiruga kotist välja kaevasin. Oli jälle ilus.
Peale hommikusööki oli kõigil kella neljani vabadus linnas kolamiseks. Tundus üüratult pikk aeg ja eks see oligi matka kõige raskem päev, kolasime ilma pausideta 35-kraadises kuumuses päris mitu-mitu tundi.Ain soovitas minna vaatama Majorelle aeda. See on Ives Sain Laurent aed, kuhu ta peale surma lasi ka ennast maha matta ja inimesed käivad nüüd seda kivi vaatamas. Muidu oli aed nagu botaanikaaed. Väiksele maa-alale on kokku pandud näiteks bambus, kaktused ja troopika. Olid ka kalad ja väike tema tööde näitus. 100-rahane pilet on selle lõbu eest päris kallis. Õnneks läksime sinna kohe hommikul, nii et rahvast oli veel vähe. Väljudes oli aga juba kassajärjekord.

Pärast leidsime toidupoe, medina (vanalinn), suuki (turg) ja restorani Charlot, kuhu ma koogi ja kohvi eest jätsin oma viimased dirhamid. Oli päris nauditav hetk.

Marrakechi lennujaam

Marrakechi lennujaam

No ja siis oli mikrobuss jälle ees ja viis meid lennujaama. Kottide komplekteerimine võttis seekord, nagu algul sai ka juba öeldud, üsna palju aega, aga aega meil oli, sest Ain oli lennuaja natuke valesti vaadanud.
Lennukis teel Geronasse mina magasin. Õigemini oli see nii lühike lend, et jõudsid vaevalt silma kinni lasta, kui juba kuulsid, et valmistume maandumiseks.

Geronas oli juba hiline õhtu ja lennujaamas väga vaikne. Sõime kohvikus ära Virge sünnipäevakoogi (kodust kaasa võetud Kass Artur) ja kobisime lennujaama põrandale MAGAMA. Ja ma magasin ka edasilennul Tallinna. Ju oli olnud väsitav reis.

Tallinna lennujaamas korjas igaüks kokku oma koli. Kiire grupikalli ja igaüks läkski integreeruma tagasi oma ellu. Hommik Tallinnas oli päikesepaisteline ja karge.

Lõppsõna

Need olid fantastilised kaks nädalat fantastilises kliimas ja fantastiliste inimestega. On ikka tore, kui kõik on nagu nad on. Selle grupiga läheks luurele küll. Sama fantastiline oli afterparty kolm nädalat hiljem. Uute kohtumisteni!

Kes aga tahab teha kaasa samasuguse aktiivse seikluse Marokos juba aprillis, siis klikka kohe bänneril või kirjuta mulle. (pille77(at)hot.ee) Samuti võib meiega liituda ka oktoobris. Olete väga oodatud!

aktiivne_puhkus_logo